Kuldne Mask: Romeo ja Julia

Shakespeare’i tragöödia fabula on jäänud muutumatuks ning lavastus algab nagu „Romeo ja Julia“ balleti proov. Selle tegelased tegutsevad mitte täpsel maal ega ajastul, vaid tegevus toimub alati ja kõikjal. Või täna ja teie akende all: pole juhuslik, et vaatajad on tundnud ära tänapäevaseid „Uralmaši noormehi ja neiusid“ – niimoodi kurjutati nendest sotsiaalvõrgustikes.

 Kahe klannide vaenu motiiv kaob: pole nii tähtis, millisse perekonda kuuluvad tänavalahingute osalejad. Esile tuleb teine teema – harjumuste muutumatus ja kommete armutus. Laval juhtub tragöödia ning noored armastajad hukuvad, kuid edasi lähevad kõik rahulikult koju ning homme algab uus proov ja seda lugu esitatakse algusest peale.

Lavastuse kallal töötasid:

Koreograaf-lavastaja – Vjatšeslav Samodurov

Dirigent-lavastaja – Pavel Klinitšev

Kunstnik-lavastaja – Anthony Macilwaine

Kostüümikunstnik – Irena Belousova

Valguskunstnik – Simon Bennison

 

Tegelased ja näitlejad: 

Julia – Jekaterina Sapogova

Romeo – Aleksander Merkušev

Mercutio – Igor Bulõtsõn

Benvolio – Gleb Sagejev

Tybalt – Sergei Krašenko

Julia amm – Nadežda Šamšurina

Krahv Paris – Stepan Kosõgin

Paater Lorenzo – Ivan Sobrovin

Kui mõtlesin „Romeo ja Julia“ lavastamisele, pidin otsustama, kas see tuleb „eilsest“ või „homsest“. Selles mõttes on teater unikaalne platvorm, kus mõtted saavad vabalt mineviku ja oleviku vahel hõljuda.  Shakespeare’i kuulus ütlus: „Kogu maailm on lava ning meie vaid näitlejad seal sees...“ on äärmiselt terviklik mudel. Seda ma tahtsingi näidata. Aga selleks, et veidigi vähendada paatost, mis balletis sellele teosele lisatud sai, tulin ma mõttele rebida kogu lugu aja ja ruumi kontekstist välja ning esitada seda vormis, justkui toimuks teatris Globe selle etenduse proov. 
– Vjatšeslav Samodurov

Sergei Prokofjevi 125. aastapäevale ja William Shakespeare’i surma 400. aastapäevale pühendatud etendus seostab ajastuid. Draamabaleti formaadist ja tänapäevasest radikalismist oma isepärases versioonis keeldunud Vjatšeslav Samodurov näitab leidlikult, et Peterburi klassikalise koolile pühendumus ei takista tantsukeele ajakohastamist. Noored armastatud on arhetüübid, kuid samal ajal on nad täiesti reaalsed, oma tänapäevastele eakaaslastele arusaadavad.  Nende duettides sobivad kokku teismeliste avatud meelelisus ja ebasilmakirjalik puhtus. Kunstnik Irena Belousova on leiutanud kostüüme, võttes natuke igalt ajastult, ning stsenograaf Anthony Macilwaine lõi Londoni teatri „Gloobus“ kuju, kus toimus Shakespeare’i „kurvema loo“ esietendus. Kuid asi pole ajaloolistes allusioonides. Kui Jekaterinburgi teatris on vaenujalal Montecci ja Capuletti, polegi selles tragöödia peamine põhjus. „Suursugused“ perekonnad elavad tegelikult samasuguste seaduste kohaselt, mis on pragmaatilised ja elu ja tunnet tapevad. Igal ajal. 

– „Kuldse Maski“ ekspert Natalia Zvenigorodkaja 

 

Viie aastaga baletittrupi kunstijuhina töötades tegi Vjatšeslav Samodurov Jekaterinburgist tõmbekeskuse – iga tema esietendus saab sündmuseks.

– Ajaleht Vedomosti

Vjatšeslav Samodurovil on õnnestunud luua täiesti originaalne versioon. Kolmevaatuselises etenduses on ta loobunud nii draama-balleti žanrist kui ka Angelin Preljocaj’i radikaalsest stiilist. Kuna autor ei püüdnudki kõiki Shakespeare’i tragöödia süžeelisi keerdkäike, loobus ta praktiliselt pantomiimist ning laseb tantsul ning plastilisusel lugu jutustada ning tundeid väljendada.

 

Samodurov pole ohverdanud ei tunnete jõudu, ei mängu temperamendiga, ei dramaatikat. Ta seadis endale veelgi keerulisema ülesande, pakkudes välja teater teatris lahenduse: publik on kohal, aga näitlejad ei mängi mitte etendust, vaid truppi, kes harjutab alles tulevaseks etenduseks, mis annab tegevusele, tunnetele ja mõtetele lisamõõtme; vaatajale aga terve valiku emotsioone ning noortele esinejatele võimaluse areneda näitlejatena ning kasvada inimesena.

–  „Nezavissimaja Gazeta“